Kurjajuur

Pea ei jaga, jalad on haiged.
Silmad ei näe, ei tea kuhu jooksed.
Mättaid lendab ja aeg muudkui kaob,
mure suur ja pea muudkui taob.
On saabund öö. ma jälle olen siin,
ei lahku kunagi siit neetud tamme alt.
On üks lugu see, mis mind siia tõi,
see võigas lugu, mis mu meeled kaineks lõi!
Kurjajuur!
Tuli koju, kehas haigus suur,
silmnägu kraapis — täiest kõrist röökis.
On kogu olek köidikutest puur.
Kurjajuur!
Ei taha ennast allutada,
oma tahet kallutada.
Võtku aega kas või sajand,
oma tee olen juba rajand.