Uppunud Loomade Varjupaik

Uppunud loomade varjupaik,
kõngenud lojuste kohtumispaik.
Teiselpool piiri,
teiselpool vett!
Õnneks ei saja!
Rohelist nahka ja karvutut keha,
näha võib arvutult, palju ja armutult.
Kottidest välja on murdnud end nad,
kivid kõik jalgadelt heitnud.
Üksteise järel,
üksteise eest,
kuiva kallast nad otsivad.
Istuvad kõrvuti, pead on neil norus,
sabad on sorus ja silmad ei näe!
Õnneks ei saja!
Uppunud loomad!
Õnneks ei saja!
Uppunud loomade varjupaik!
Luusivad ringi kõrkjate vahel,
seal on neil parem.
Sest seal on neil parem!
Ja süda on kergem, kui nemad on seal,
parem on seal, lihtsam, kui on seal!